Joogalaager Viljandimaal
Miuxjooga laager on selleks korraks läbi. Mõnus rahulolu on minu sees – mulle tundub, et kõik õnnestus. Osalejad olid super tublid, pidasid intensiivsed päevad ilusti vastu.
Oli küll soovitus, et kõik on rangelt vabatahtlik, aga ei olnud ühtegi joogatundi, kust keegi oleks puudunud. Ehk järgmisel korral oskavad mõned joogatajad rohkem ennast kuulata ja vajadusel niisama “molutada”. Samuti kõik, kes korraldusega aitasid, andsid oma panuse laagri õnnestumisse.
Suitsusaun tõi kenasti kohale, vee-element läbi tiigi ja tule-element läbi lõkke toetasid.
Vaikust hoides jalutasime Võrtsjärve ilu endasse salvestama. Toit oli maitsev ja külluslik, kunstiõpetaja parandas nii mõnegi lapsepõlvehaava. Kes enne ei olnud kogenud, siis kirtan on osa joogast, mis on täiesti miskit muud, kui füüsilised harjutused. Staažika õpetaja käe all saime Shindoga tutvust teha.
Unejooga juhatas sügavale endasse – pärast nidra seanssi oli täielik rahu ja vaikus. Olen tänulik ning täielikult küps ja valmis järgmiseks laagriks!
Jaa, sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti. /Fred Jüssi/